Seekord läksime mööda tavaliselt teed, et jõuaks ikka tippu ka lõpuks. Eelmine kord ekslemine üleval võsas võttis palju energiat ära. Üritasime leida seda kohta, kust tookord mäest alla tulime, et näha kaugele me tookord ronisime. Kui lõpuks üles leidsime selle koha, siis saime aru, et olime ikka tõesti nii kaugele kõndinud . Panime igaks juhuks ka päikesekreemi, et ära ei põleks, kuigi Kaijo arvas, et pole väga vajadust, kuna tema pole veel siiamaani siin Hispaanias ära põlenud.
selliselt mäelt tulime me eelmine kord alla. Päris kõrge ja järsk...
vaade tagasi
üks mahajäetud hoone, kus oli lihtsalt ilus, et pidin kohe selle taustal pilti tegema
väike selfie ka ikka
hiljem internetist lugedes selle mäe kohta tuli välja, et sellel mäel on ebatavaliselt palju erinevaid taimi,(üle 650 liiki), mõnda taime mujal Hispaanias ei kohtagi kui siin...siin kasvab näiteks rosmariin, pistaatsia puu jpm, Siin võib kohata madusid, kärnkonnasid, rebaseid, sisalilkke, öökulle, kotkaid ja teisi huvitavaid olendeid.
Leidsime teel ühe ägeda koopa, mis oli väga suur, kahjuks pildilt pole seda jälle nii hästi näha, läksin sisse ka, oleks saanud ka kaugemale minna, aga ma ei julgenud minna jälle liiga sügavale. Tuli välja, et Kaijol oligi õigus ning siin koobastes ongi nahkhiired ja putukad. Hoiatavad sildid olid igal pool.
Läksin koopasse ning tegin Kaijost pilti :)
mina koopas :D
edasi läksime mööda rasket teed ülespoole ning mina isiklult arvasin, et oleme juba lõpusirgel.
palju oli veel minna
Ülevalt mäelt leidsime ilusad kivimid, me ei tea täpselt, mis need olid, aga võtsime omale ka mõned tükid kaasa. Näha oli, teised olid ka neid omale kaevanud sealt.
selline näeb siis lähedalt välja.üks tükk sellest (kõige suurem, mis kätte sain)
päris võimas vaatepilt
vahepeal väike vaade alla kui kaugele olime roninud juba, see tee viis sikk-sakiliselt üles, mõnest kohast sai lõigata ka, mis oli aga raskem, kuna see läks otse üles, mitte laugelt
aega läks, aga jõudsime üles, kus avanes meile imeline vaade ning ma arvasin, et oleme juba kohal, Kahjuks aga mitte.
Ilus vaade ülevalt :)
nägime sisalikku mingil 3 korral :) nii nunnud
istusin ja imetlesin...
Kaijo poosetab seal kaugel, kes näeb :)
lõpuks jõudsime ka tippu ehk siis 753 meetri kõrgusel ;)
olin õnnelik, et pärast 3 tundi ronimist, olime tipus, aga mul oli süda suht paha, ma ei tea, kas mürgistest taimedest või päikesest, aga oleksin tahtnud kohe pikali heita kuskile.... Kaijo aga teatas, et meil on pool maad veel minna...niiet ei saanud siin midagi puhata, koju ka vaja ikka jõuda :P
vaade oli muidugi super nagu alati :) (Kaijo tehtud panoraam pilt)
ja läksime aga edasi....
siit hakkasime allapoole minema, Kaijo sidus mu põlved sidemega kinni, kuna need valutasid, aga ikka oli hirmus alla minna, kuna allamäge läheb päris järsult ja igal pool on lahtised kivid...
siin oli ''ristimägi''. Sama mäe peal, aga lihtsalt üks teine kõrgendik, aga sinna me ei hakanud enam minema, kuna kell oli palju ja me ei teadnud, palju meil veel minna ka on,..väsimus oli ka peal
see mägi, mis otse ees paistab oli ka veel see sama mägi. See mägi oli tohutu suur lihtsalt,(2150 hektarit) me kõndisime seal mäe peal juba 2 tundi :P
mäe peal olid igal pool väikesed vahemere palmid ja kollased lilled, päris ilus oli...ja selle raja sees olid megateravad kivid, mida ei näinud ka. Eelmine kord me nägime mägedes hipisid, kus üks mees oli ainult aluspükstes ja paljajalu, nad otsisid ka tookord, kust saab mäe tippu. Me mõtlesime, et sellise tee peal oleks tal küll ikka väga valus olnud kõndida. Isegi matkajalatsitega oli seal keeruline.
Lõpuks jõudsime kohta, kus viit näitas kuristikust alla, kuhu pidi siis meie rada minema ( sinna mäkke sai ronida igalt poolt, ka teiselt poolt mäge) üle 3 km oli meil veel minna, aga see polnud enam midagi tuldud tee kõrval, lõpp paistis.
See oli nii järsk, et ma mõtlesin, et mina küll sealt alla ei lähe, pool maad vist läksingi pepuli alla xd lahtised kivid olid ka igal pool ja põlved valutasid kohutavalt. Tundub, et see oli mu viimane ronimine ka :( (põlvede pärast)
järsku üles vaadates saime alles aru, et oleme juba ühe kuristiku läbinud nagu niuhti.
Siis jõudsime sellise tee peale, tunne oli nagu kõnniksime kuskil metsas. Nii mõnus oli :) ja polnud lahtisi kive ka :) see tee viis aga koopani, kus me eelmine kord käisime. Sealt oli vaja vaid alla minna mingi kilomeeter ja olimegi suurel teel tagasi, peaaegu oma teekonna lõpus.
Sellisest kuristikust turnisimegi alla. Päris võimas või mis?
Õnnelikult finišis ;) Põlesime ikka korralikult ära. Olime olnud seal mäe peal 6 tundi!!! Selle aja jooksul sõime ainult banaane, mis meil kaasas oli ja 2 liitrit vett kulus ka ära :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar