Sõime ning otsustasime jälle mägedesse minna, kuna oleme mingi pisiku omale külge saanud ja nüüd tahaks ainult ronida igale poole :D Kaijo vaatas meile mäe valmis ning hakkasime minema.
Jõudsime kohale, see oli ikka päris suur mägi jällegi, mille otsas on antennid. Seda mäge näeb juba kaugelt.
Selle mäe otsa ronimegi, need andtennid paistavad siit halvasti, aga kel teravam silm, see peaks nägema :)
Parkimisplatsi kõrval asus selline einestamiskoht.
Seal oli üks naine, kes vilistas täiega ja otsis nagu midagi. Leidis siis mäe poole minnes oma mehe. Mõtlesime veel, et on ikka kummalised inimesed, vilistavad siin lampi üksteisele. Mäkke üles sai mööda sõiduteed, mis oli kinni pandud ning otseselt sealt ikkagi autod ei sõitnud. Ikkagi jala pidi üles minema. Kui olime natuke kõndinud. nägime suure tee kõrval väikest rada, tahtsime ikka kohe järele vaadata, et äkki saab sealt otsem, kuna üles oli umbes 2-3 km. Seal oli selline väga ilus kohake. Väike tiik, kus oli allikavesi ning kivist istumiskohad, selline džungli tunne tuli peale :D
Sealt oli tõesti lühem tee, aga see oli päris järsk ka, niiet andis ikka üles minna :D õnneks polnud see tee väga pikk, varsti olime sõiduteel tagasi.
Umbes poole tee peal nägime 2 naist koos 2 lapsega jalutamas ning nendega koos oli 1 koer. Läksime neist mööda ning see koer tuli meile järele. Kui olime juba tükk maad edasi jõudnud, tundus see juba imelik, et nad enda koera tagasi ei kutsu ja samas koer järgneb ka ainult meile ja soovib meiega kontakti. Tegime joogi pausi, kuna ilm oli suht palav. Koer ka lõõtsutas ning kui veepudelit nägi, kargas kohe juurde. Kaijo kallas mulle siis vett peopessa, et ta juua saaks, ta jõi siukse ahmiga nagu poleks juba ammu vett saanud. Koer liikus meie ees ning vaatas ikka pidevalt tagasi, kas me ikka järgneme talle. Olime jõudnud sinna maale, kus sõidutee hakkas teist pidi alla tgaasi minema ning oli ainult peenike tee, mis viis üles tippu. Mõtlesime, et kuna tee on nii pikk ja järsk siis sinna üles me temaga minna ei saa. Peremeest ka ei paistnud tulevat mitte kuskiltki poolt.
Video aellest kui ootasime koera peremeest, keda kahjuks mitte kuskilt ei tulnud :(
Vaated olid ilusad
Hakkasime siis alla tagasi minema, kuna koer on hetkel tähtsam ja saame ju ise siia kunagi tagasi tulla. Andsime koerale vahepeal veel juua. Ta jõi põhimõtteliselt terve meie suure veepudeli tühjaks :P Ta oli suht läbi omadega, niiet puhkas iga natukese aja tagant varjus. Jõudsime siis lõpuks alla. Arvasime, et see naine, kes alguses vilistas, oligi selle koera peremees. Nüüd ei olnud all enam kedagi peale ühe perekonna, kes oli alguses ka seal söögilaua ääres. Nemad ka ei teadnud koera peremehest midagi. Koer hakkas autoteele jooksma, kus oli palju jalgrattureid. Läksin ja tõin ta sealt ära, et auto alla ei jääks. Üks maja, kus sai infot selle mäe kohta, oli ka vahepeal kinni pandud. Oli juba siesta aeg. Helistasime siis neile, et mis me teeme, et me leidsime koera, et äkki nendele laekus info, et keegi on koera ära kaotanud vms. Nemad ütlesid meile vaid, et see pole nende mure, et me peame politseisse minema. Vahepeal sõitis sinna parklasse üks auto. Läksime kohe juurde ja rääkisime oma loo ära. Noorem mees oskas inglise keelt ning rääkis ka vanematele loo ära. Nad soovitasid ka meil sinna lähedal asuvasse politseisse minna. Läksime siis sinna kõrval olevasse külla, Leidsime siis GPS abil ühe hoone, mis pidi väidetavalt politseimaja olema, aga see tundus rohkem mingi muu hoone moodi olevat. Mingid teismelised tüdrukud ka istusid seal trepi peal siukse näoga, et mis tahate siit :D mõtlesime, et me ei lähe ikkagi sinna sisse, mida nad ikka oskavad öelda. Otsisime siis hoopis loomade varjupaika, kuna sealt nad saavad infot jagada kuskile, et on leitud koer. Läksime siis Playa de Gandia lähedal asuvasse loomade varjupaika. Rääkisime neile loo ära. Neid oli seal mingi 5 tükki vist. Kõik vaatasid ja uurisid koera. Nad ütlesid, et hea, et me ta siia tõime, kuna politseis oleks ta suunatud teise varjupaika, kus tapetakse loom 20 päeva möödudes, aga nemad seal loomi ei tapa. Nad tundusid head inimesed olevad, kes tõesi hoolivad loomadest. Nad küsisid, kas me saame 1 ööks looma enda juurde võtta, et nad homme otsustavad, mis saab edasi. Saime sealt ka jalutusrihma. Olime loomulikult nõus. Läksime siis poodi koerale süüa ostma. Kaijo läks poodi ja ma jalutasin natuke, et äkki ta soovib häda teha vahepeal, aga ta ei teiud midagi.
Jõudsime siis koju. Ta kartis alguses väga lifti. Kui me talle süüa panime, siis hakkas ta kohe õhinaga sööma nagu poleks ammu süüa ka saanud. Uuris ja nuuskis ringi. Vahepeal tahtis ka voodi peale hüpata, aga ütlesid, et ei tohi, siis tuli kohe maha. Kuulas hästi sõna. Viisime ta ka pessu, kuna ta oli ikka väga must. Alguses tahtis minema joosta, aga pärast oli ilusti paigal. Pärast nägi ta ikka palju parem välja kui enne. Me oleksime ka teda kamminud, aga polnud millegagi kammida. Tegime omale pitsat ning oi kuidas kutsa läks äksi teise selle lõhna peale. Ta oleks vist terve pitsa üksi nahka pistnud :D Aga nii palju me talle ikka ka süüa ei andnud. Paar tükki sai :) Meile öeldi varjupaigas, et koer on vana, aga ta oli nii hüperaktiivne, et jube :D Kuigi näost nägi ta vana välja küll. Vaatasime telekat ja järsku tunneme mingit pissihaisu kusagil. Ta oli meie magamistuppa loigu lasknud. Kaijo muidugi näitas talle, et nii ikka ei tohi :P Viisime ta siis kohe jalutama, aga ta ei teinud väljas mitte ühtegi häda jälle :S Läksime siis magama, aga tema ei jäänud magama. Tuuseldas jälle ringi.
Ta äratas meid kell 7 üles. Enne seda ärkasime ka vahepeal kui ta tuli meid limpsima voodisse :D Kaijo siis tõusis üles ja vaatas, et ta on JÄLLE loigu lasknud ning läks temaga uuesti jalutama, õnneks siis tegi ikka häda ka. Panime talle nimeks Kusik :D Pärast seda magasime siis 10ni kui helistati varjupaigast, et me võime nüüd looma sinna viia. Ühest küljest oli väga kurb, aga samas äkki ta leiab oma peremehe.
Sinna jõudes, astusime siis varjupaika sisse, kus olid mõned koerad aedikutes ja mõned lahti. Kõik olid sõbralikud ning nad ütlesid, et ma võin koera maha panna. Nad tegid temast pilti ning küsisid ka meie andmeid ning seda, kust me ta leidsime. Nad ütlesid, et panevad pildi FB, kust siis peremees loodetavasti ta üles leiab ja kui ei leia, siis otsivad talle uue kodu. Selle peale ma ei suutnud enm olla ning hakkasin nutma, mõeldes, et ta satub äkki mõnda halba kodusse ning äkki mõtleb, miks ta halb koer on, et me ta ära anname :( See naine ütles seekord, et koer on kutsikas hoopis ja emane. Ta viidi nii kähku kõrval ruumi, et ma ei saanudki temaga korralikult hüvasti jätta. Kuna meil pole hetkel tööd ja me ei tea veel ise ka, kuidas meil siin minema hakkab, ei saa me omale looma lubada. Kui me teame kindlalt, et meie tööaeg võimaldab meil temaga jalutamas käia ja temaga tegeleda, oleksime ta endale jätnud. Mõtlesime, et helistame nädala pärast ja uurime, kas ta on oma peremehe leidnud ja kuidas tal läheb.
Suundusime sinna mägedesse tagasi, et seekord ronida selle mäe tippu, aga emotsioonid olid seekord hoopis teised. Meid valdas kurbus, kuna jääme Kusikut igatsema ...
Kusik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar