Üks tore mägi jällegi :)

Pärast seda kui olime koera varjupaika viinud, suundusime tagasi selle mäe peale, kus meil eelmine päev pooleli jäi kuna me ei saanud koos koeraga sinna ronida. See oleks koera jaoks liiga ohtlik olnud.
Parkla oli seekord puupüsti autosid täis. Oli ju ka laupäev ning siinsed inimesed on päris aktiivsed. Mäest vastu tulnud inimesed teretasid jälle meid nagu siin kombeks on. Seekord oli ilm jahedam ning oli parem jalutada.
Seekord ma pikalt ei kirjuta vaid lisan lihtsalt rohkem pilte :)

See oli väga sügav koobas

veel üks koobas seal kalju sees

ühes kohas läks lausa trepp üles, selline luksus :)

ilus vaade ja teised matkalised, kes olid seal koos väikese lapsega lausa :)

meie teekond mäkke :)

teine mägi, kuhu tahame ronida :)

koobas, kuhu on istumiskoht tehtud

tegime pisikese pausi

sealt me siis tulime, ümber selle mäe sai ka kõndida, aga eks sinna läheme vast teinekord

sinna ronimine polnud kerge :P

vaade oli aga ilus 

joogipaus

need heledad triibud seal all on tuldud tee siis, päris kõrgel olime juba

saime lausa mäe peal kõndida

jou, ''kaljubämbi'' ronimas nagu Kaijo ütleb :D ( tähtkujult kaljukits)

jõudsime lõpuks viimase mäe otsa, kus olid ka teised matkalised ning neil olid lausa koerad kaasas, Mul endal oli juba nii palav, et anna või otsad. Ma lootsin, et nad sõitsid siia mäe otsa autodega, mitte ei tulnud jala, sest siis mul oleks küll koertest kahju olnud ...

vaade tipust

need antennid siis, mida juba igalt poolt kaugelt on näha

nüüd hakkasime aga alla minema. See sõidutee oli nii pikk ja igav, et me mõtlesime, et kas tõesti pole mingit muud teed, kust saaksime lõigata ja leidsimegi. See oli küll järsk ja hakkas põlvedele, aga ikka parem kui mööda igavat sõiduteed jalutada. Meist pani üks spotlane joostes mööda. Päris ohtlik oli see, kuna seal oli nii järsk ning kivine ning seal võib vabalt oma jalaluu murda. Ise seal joosta elus ei julgeks :D

Mäest allapoole jäi üks väike linn, mida mööda läks rada tagasi parkla juurde. Jalutasime ikka sõiduteel ka, kuna kõrvalisi teid, kust otse sai, oli vaid kaks. Läksime kogemata mööda üht teed, mis tegelt ei viinud kuhugi ning seal oli ikka väga okkaline, kukkusin korra muidugi okaspõõsasse ka, see oli väga valus ning hiljem olin üleni täpiline neist okastest. Seiklesime seal võsas mingi 45 mintsa vist, aga lõpuks loobusime ja läksime tagasi, sest kartsime, et kuristik tuleb vastu ja see ikka liiga ohtlik. Pärast tuli välja, et otse ees oligi kuristik, hea, et edasi ei läinud.

Sõidutee lõpus oli meil valida, kas minna läbi linna või mööda metsateed, mis võib-olla ei lähe meie alguspunkti tagasigi. Nu lõpuks me ikkagi otsustasime metsatee kasuks, kuna see tundus põnevam. Meie taga kõndis üks pere. Mees otsustas samuti sama teed pidi tulla, mis meie. Naine ja lapsed läksid aga linna kaudu. Ju siis tahtsid ka teada, kust otsem saab. Ma vahepeal küll lootsin, et see mees mingi sarimõrvar pole, kes meid metsas maha tahab koksata, sellepärast lisasime igaks juhuks kiirust. Parem karta kui kahetseda. (liiga palju CSI-d vaadanud :D) Lõpuks kui mees meile järele tuli, küsis meilt, kas siit saab ikka parkimisplatsile, aga me ei teadnud seda isegi. Sealt läks ta meist  mööda. Jõudsime siis lõpuks tuttavale teele, kust me alguses üles kõndisime (sõidutee) ning nägime jälle üht väikest teed ning arvasime, et sealt saab raudselt otsem parkla juurde. Selgus aga, et tegelt sattusime jälle võssa ja ekslesime seal okastega põõsastes mingi pool tundi kauem kui muidu kui oleksime läinud mööda tavaliselt teed. Igatahes saime sealt kuidagi siiski välja ja enam me mööda kõrvalisi teid ei lähe :P Kindlam on minna siiski mööda märgistatud teid. 

Tol õhtul oli torm ja lõi täiega äikest. Me kustutasime tuled ära ja võtsime kardinad eest, et seda vaatemängu jälgida. Olime nagu lapsed akende ees. :D Siin on äikesetormid palju võimsamad kui Eestis. Sellest ööst pilti pole, aga ühel õhtul oli ilus kuupaiste taevas, millest saime sellise pildi :)

Järgmine postitust on Valenciast ja sealsest fetivalist :)