Käisime mägedes :)

Elutoas diivanil oli ikka palju parem magada kui magamistoas. Ärkasime puhanuna ja ilma äratuskellata. Ainuke asi, et siin on ikka nii niiske. Aknad olid ikka täiesti märjad, mis on vastik, aga õnneks toas nii külm polnud kui päeva jooksul, kuna päike soojendab hommikul. Kuna eile oli jutt, et läheme hommikul jooksma, siis nii saigi tehtud.

Kähku panime trenniriided selga, banaan hambusse ja minekut. Nu ja sain mina natukene joostud kui tunnen, et sääremari läheb krampi. Venitasin siis seda natukene, aga nu ikka oli valus joosta. Lõpuks lõin siis käega ning Kaijo pidi üksi jooksma minema. Nägin, kuidas ta mere ääres liiva sees jooksis, oh nii kadedaks tegi, aga ma ise tulin koju lihaseid tegema siis. Võtsin 30 päeva challange vastu. Loodan, et hakkan seda ikka iga-päev tegema ka :D Igatahes pärast seda tunne oli hea, niiet homme jälle. Homme tahaks samas jooksma ka minna, loodan, et seekord õnnestub ja jalad ei vea mind alt.

Pärast seda oli Kaijol plaan mind kuskile viia, aga enne seda käisime veel shoppamas hädavajalikke asju ja võtsime kütet, et minna mägedesse. Kui me esimesest tõusut juba üles läksime, siis mul oli juba süda saapasääres, sest see oli nii õudne. Auto oli ikka täiega püstloodis. Teed olid seal ka väga käänulised ja kitsad. Vahepeal meil ikka andis seal oma suure autoga manööverdada. Meie imestuseks oli terve mäekülg maju täis kuni tipuni välja. Niiet me saime vaid korra autost välja tulla, et seda vaadet nautida ja ka paar pilti klõpsata. Me mõtlesime, et need hispaanlased küll normaalsed pole, kes siin elavad, kuna ma kartsin juba praegu seal olla, aga nemad veel elavad seal. Autot pargiti ka kalju servale väiksesse boxi, mis oli täpselt auto suurune. Seda ei usukski kui oma silmaga ei näe. 

sellised kitsad ja järskude kallakutega teed olidki, kuigi siit pildilt ei saa vb sellest aru..

Majad olid muidu väga ilusad. Alla läksime teist teedpidi, kust jõudsime krematooriumini. Sealt panime muidugi mööda ning sellega meie seiklus piirduski ning suundusime kodu poole. Teinekord üritame leida mäe, mis on vähem asustatud ja kõrgem. Kuigi mina ei tea, kuidas ma sinna veel julgen minna kui juba see mägi tekitas minus külmavärinaid.

Kodus tegime süüa ja kokteile ja olime niisama mõnusad. Mul muidugi ei tulnud jälle öösel und ning vahtisin lakke mitu tundi, aga lõpuks jäin ka mina magama....head und...

13 päeva ilma suitsuta juba :O juhhuuu