Hakkasime hommikul juba 10 paiku Prantsusmaa poole sõitma.
Saksamaa ja Belgia läbisime nii kiirelt, et ei saanud arugi. Belgia ei tundunud
eriti ilus riik, vähemalt kiirteelt vaadates. Eks kindlasti ole ka seal ilusaid
kohtasid, mida vaadata, aga ma arvan, et ta jääb teistele riikidele siiski
kõvasti alla. Majad tee ääres olid
lagunenud ja koledad. Bensiinijaamad
olid seal lahedad. Sellised teistsugused.
Prantsusmaale jõudes muutus kõik kohe palju värvilisemaks,
Igal pool olid värvilised sillad (lilla, sinine) ja sildid.
sinine sild
huvitav sild, mida ületasime
mitu tuulegeneraatorit on pildil? :D ehk siis neid on igal pool nii palju.
Kõik on igal pool
Prantsuse keeles, et ega eriti millegist aru ei saa :D Tee ääres olid
igasugused sildid vaatamisväärsustega, aga kus need asuvad? Ühtegi viidet selle
kohta polnud :D Prantsusmaa kiirteel on kiiruspiirangud vahepeal isegi 70 ja 90
km/h. Prantslased ei julge väga kiiresti sõita ka. Isegi kui on silt 130, siis
nad sõidavad ikka mingi 100-ga. Teiseks nad ei näita suunatuld vaid pressivad
end lihtsalt vahele. Kolmandaks unustavad nad pidevalt suunatule sisse, kuigi
ise ei tahagi kuskile pöörata. Prantsusmaa kiirteel pole kerge sõita...
Jõudsime siis lõpuks Pariisi. JEEEEEE! Esimene asi, mis me
nägime, oli see, et paguslaste elamute juures oli selline prügila :S nu see oli
lihtsalt õudne! Teiseks sõelusid autode vahelt kaherattalised mööda. Neid pidi
pidevalt jälgima. Neile need liikluskorraldused nagu üldse ei kehtiks, nad
läksid pidevalt sealt, kust ise tahtsid. Kõik autod trügivad igale poole
vahele, kõik signaalitavad. Läksime navi järgi, et üles leida parkla, kuhu pidime
auto jätma, aga nu ei leidnud sellist parklat. Natukene aeglasemalt sõites,
autod kohe piibitasid. Parkisime tee
äärde, siis ka auto piibitas nagu me poleks tohtinud seda teha või tegime seda
liiga ’’aeglaselt’’. Me ei julgenud enam kuskile sõita vaid tahtsime kiirelt
selle auto juba ära panna, enne kui tõesti keegi meile sisse sõidab. Sealne
liiklus on lihtsalt ulmeline. Kõik sõidavad oma reeglite järgi. Inimesed
tulevad lambist autodest välja keset teed, et sõpradega juttu minna ajama jne.
Vahepeal ootasimegi auto taga ja siis alles saime aru, et seal polegi kedagi
sees. Lõpuks telefoni netiga leidsime ka oma parkla üles. Ainus parkla, kus
said ka need parkida, kellel polnud mingt kohalikku kiipi, mida iga parkla
nõudis.
Hotell asus sellest parklast umbes poole km kaugusel.
Kõndisime siis jala sinna. Kell oli selleks ajaks juba mingi 19 läbi, kuna me
sõitsime sinna 6 tundi. Meie hotell asus Pariisi kesklinnas. Astusime
siis hotelli sisse Seal võttis vastu meid üks Prantsuse administraator, kes
andis meile võtmed ja pani ise wifi meile telefoni, kuna me ei oska ju
prantsuse keelt ja see nõudis mingeid ime asju meie käest. Saime omale siis toa
teisele korrusele. Need koridorid olid õudsed, nagu oleksime kuskile ühikasse
sattunud. Tuba oli ka väiksem ja koledam kui pildil. Haises ka imelikult ning
kapil polnud ustki ees.
Läksime siis vahelduseks välja sööma kuskile pizza
baari, kus teenindasid indialased. Pizza oli hea, aga seal haises imelikult
ning seal käisid ainult tumedanahalised söömas, pärast seda käisime Casinos,
mis oli seal toidupoe nimeks. Tundsime, et oleme väsinud ja seal pimedas väga
väljas olla ei julge ka. See oli tõesti esimene riik, kus me reaalselt ei
julgenud väga väljas liikuda.
poe saak, arvasin, et ostan omale alkoholi, aga tuli välja, et polnudki promille sees,kuigi oli alkoholi letis ...
Jõudsime siis hotelli tagasi ning kuuleme, kuidas kõrvalt
toast selline pidu lahti läks, need läksid siis vahepeal välja või ma ei tea
kuhu ja siis hakkas teisest toas mingi pidu pihta. Seinad olid ka vist päris
õhukesed, igatahes oli iga asi kuulda. Läksin siis alla kõrvatroppe küsima, aga
seal ei müüdud. Administraator siis küsis, miks ma neid vajan. Seletasin talle
ära ja siis ta vastas, et sellel päeval on seal tõesti palju kliente ning andis
meile kõige vaiksema toa võtme, mis asus viimasel ehk 6.korrusel. Nu see lift,
millega me pidime üles sõitma, oli esiteks nii väike, et me Kaijoga koos ei
andnud seal ringigi pöörama ning teiseks nii vana, et läks megaaeglaselt üles ning
kolmandaks iga kord kui me selle liftiga sõitsime, oli meil tunne, et me jääme
sinna kinni või siis kukume lihtsalt alla.Kõige jubedam lift ever.
Igatahes oli ülemine korrus tõesti parem. Peale meie ei
olnud seal kedagi, kuigi vahepeal keegi vist sõitis niisama sinna üles lärmama.
Teiseks oli tuba ilusam ja kolmandaks oli seal ka ilusam vaade aknast. Seal
tuli kohe palju parem uni! Head und!
Vaade 6.korruselt
Vaade teiselt korruselt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar