Päev 6 Miks ma enam Pariisi tagasi ei taha minna...

Ärkasime seekord väga puhanuna. Seekord oli äratus pandud kella 8ks, kuna meil oli hotellis hommikusöök. Sõitsime siis alla korrusele, kus me olime ainukesed. Mul oli eelmisest õhtust saadik selline joogijanu ja seal kohvikus polnud ka vett!! Oli ainult teed ja apelsinimahla. Nu need olid ka head muidugi, aga mitte nii head janukustutajad kui vesi. Mina võtsin hommikuhelbeid piimaga ja Kaijo saiakesi. Teenindajaks oli tumedanahaline naine, kes küsis, kust toast me oleme ning kas ta saab pilti teha või võib pilti teha. Me ei saanud temast igatahes aru. Alguses ma arvasin, et ta tahab meiega pilti teha, ma siis et ok. Aga siis ta ajas ikka oma lauset edasi ja siis lõpuks Kaijo lõi käega, et ah las jääb. Loodan, et ta siis väga ei solvunud :P Oleks võinud siis kohe meie juurde tulla ja näidata, mis ta soovib J

meie restoran

Läksime siis üles end sättima, et Pariisi peale jalutama minna. Eelmine õhtu oli Kajo meile marsruudi kokku pannud, mis pidi kokku olema kuskil 10 km. Alguses läksime siiski metrooga. Kaijo oli uurinud ka metroopiletite kohta. Need polnud väga kallid ning automaadist ostes saime ka ilusti hakkama. Alguses suure kiiruga läksime valele poolele, aga õnneks saime aru, et peame ikka teisele poole minema. Metroo käib seal iga 5 minuti tagant. Saime kiirelt peale. Vot see oli küll koht, kus ma ei tundnud end hästi. Kõik vaatasid meid imeliku pilguga. Tundsime siin seda pinget õhus pagulasteema tõttu ja see polnud just meeldiv. Õnneks oli varsti meie peatus ning seadsime oma sammud linna poole. Ilm oli mõnus.

Mind üllatas, et Pariis polegi nii fancy koht kui ma olin ette kujutanud. Ma arvasin alati, et siin on klaaist uued majad  vms. Tegelikult meenutab Pariis mulle rohkem nagu Kreeka ja Hispaania segu. Siin on palju selliseid suuri massiivseid nikerdatud detailidega maju. Paljud on sellised vanaaegsed majad ikkagi ja väga suursugused. Pigem oleks nagu ajas tagasi läinud. Nende majade vahel tundsime end ikka eriti väikeselt. Mulle hullult meeldis seal jalutada, aga mulle ei meeldinud need inimeste pilgud, kuidas nad meid vaatasid. Neil oli täpselt selline pilk, et mis te tulete siia, kas te ei tea siis kui pekkis meil siin Pariisis kõik on. Mõni tänav edasi leidis Kaijo oma lemmik poe-Viski poe, kus oli igat sorti viskit. Tuli välja, et seal oli viski palju odavam ka kui mujalt ostes. Teenindaja tuli kohe juurde, et abi pakkuda. See pood oli väga ilus ja luksuslik ning teenindajad väga professionaalsed.  Siiski ei ostnud me midagi seekord. 

Kaijo lemmik pood

 Jõudes lähemale kesklinnale, nägime palju politseiautosid. Kõik tähtsamad hooned olid turvatud ning igal pool valvas keegi püstol käes. Ma ei julgenud alguses neid hooneid pildistadagi, kuna kartsin, et äkki ma ei või seda teha ja mind lastakse seal samas maha. Siiski nii hull see asi polnud. Iga natukese aja tagant sõitis politsei meist vilkuritega mööda, sest kuskil jälle toimus midagi.  See tegi küll veidi ärevaks.

Kesklinnas oli palju moodsaid riidepoode, kuhu ma ei julgenud isegi sisse minna, kuna seal valvasid mingid turvamehed ja tundus nagu ma poleks oodatud sinna poodi. Sealt väljusid ainult pealtnäha rikkad inimesed ning ma tundsin, et mul pole sinna poodi parem asja :D Edasi jõudsime ühe väga uhke muuseumi juurde. Tegime seal pilte ja siis avastasime, et sinna saab ka tasuta sisse minna. Pidime siis oma asjad laua peale panema ja turvaväravatest läbi minema.  Alles niimoodi saime siseneda uhkesse honnesse. See maja oli tõsiselt ilus. Kunst meid nii väga ei huvitanudki, kuigi viisakusest ikka vaatasime seda ka. Mulle meeldis kõige rohkem sisehoov, mis oli meeletult kaunis. 

kunstihoone väljast

sisehoovis tehtud pilt

sisehoov

Kui olime seal pool tundi või rohkem uudistanud, suundusime edasi Eiffeli torni poole, mida me nägime juba silla pealt. 

Kuna meil olid kõhud tühjad juba, siis suundusime kohalikku restorani, kus me ostsime pastat. Kuna mulle Eestis väga pasta ei meeldi, va. mu enda tehtud pasta ja Vapiano pasta, siis pasta oli tõesti imehea. 

Kõhud täis, siis suundusime seda imeehitist otsima. Vahepeal oli ka ilm jahedamaks läinud.  Eiffeli torni juurde jõudes, ei suutnud me uskuda, et kas tõesti olemegi juba siin? See ongi Eiffeli torn? See oli nii mõnus tunne olla lõpuks kohal. Kohe tulid mustanahalised pakkuma väikeseid Eiffeli torni ripatseid 1€ tükk, aga me läksime siiski edasi. Eiffeli torni oli suur tung ning inimesed seisid kõik järjekorras, nii võtsime ka meie end sinna sappa. Seal oli hulk asju, millega ei saa turvakontrollist läbi. Meie pidime oma vee ära viskama, mõni deodorandi jms. Mul oli kotis üks kallis lõhnaõli, Kaijo arvas, et ma pean selle ka ära viskama, õnneks mitte. See oli suur kergendus, kuna see polnud just odav. Läbisime turvavärava edukalt ning olimegi sees. Läksime siis rivvi, et pääseda torni. Mõtlesime, et võiks ikka minna liftiga, kuna mina kardan kõrgust, aga kuna me olime juba seisnud vales rivis, siis mõtlesin, et ah saan hakkama. Tulebki odavam ja samas on ka põnevam. Meil läks kokku 26 €, mis ei ole üldse hull summa, arvestades seda kui kuulus see atraktsioon on. Üles minnes mul jalad ikka värisesid küll all ja oli raske hinagata, aga üles ma sain. Esimesel korrusel olid siis kohvikud, suveniiripoed, jäähokiplats, muusika, vetsud jms. Vaatasime seal ringi, ostsime nänni ja oli aeg liikuda järgmisele korrusele, mis oli minu jaoks liig, kuna seegi korrus oli minu jaoks juba päris kõrgel, aga kuidagi pidi ju üles saama. Läksime siis veel üles. Seal olid ka poed ja kohvikud. Otsisime siis lifte, kust ües minna ja siis nägime seda pikka rivi, millel lõppu ei näinudki. Ega siis midagi, läksime ka sappa, sest tahtsime ka ikka tipus ju ära käia kui me juba siin oleme. Me ootasime tund või rohkemgi seal sabas, kuni olime juba päris ära külmunud. Lõpuks saime siis liftiga üles, mis oli  päris õudne ikka :S Ega ma väga aknast välja ei tahtnud vaadata :P Kohale jõudes tegime siis vaatetornile tiiru peale, piilusime sisse Eiffeli torni loojale Gustave Eiffels’i salajasse korterisse. Me olime seal tipus vist ainult 15 minutit ja siis hakkasime ootama lifti, mis meid alla tagasi viiks :D See rivi läks õnneks kiiremini. Teisel korrusel me ei viitsinud enam kuskil järjekorras seista ning  otsustasime ikkagi jala alla ka minna. Alla oli mul kergem minna. Võib-olla sellepärast, et ma teadsin, et ma saan kohe kindla maa peale.

Eiffeli torn, kes veel ei tea :p

Vaade ülevalt siis

Suundusime edasi kiriku poole, mille torni tippe ma juba kaugel nägin. Selle otsimisega läks meil aga aega. Õnneks siiski leidsime selle üles. See oli täpselt nii võimas ja massiivne nagu ma seda ette kujutasigi. Seal sees oli just parasjagu mingi kontsert, aga läksime piilusime ikkagi. See oli küll üks mu lemmikumaid hooneid.

 Edasi läksime kohta, kuhu Kaijo juba ammu soovis minna – Jumalaema kirikusse. Selleks pidime me mitu km kõndima. Kuigi maa oli pikk, siis linn ise oli nii ilus, et lausa lust oli kõndida. Uskumatu, et nii ilusaid hooneid üldse olemas on. Ma ei hakka siia blogisse enam pilte juurde lisama, neid siin juba niigi palju. Jumalaema kirik  Notre-Dame),asus Cite saarel. Sellest on tehtud raamat ja  hiljem ka multikas, mis kannab nime Jumalaema kiriku kellamees.

 Kahjuks me ei saanud seal kaua olla, kuna pidime sõitma Pariisist lõuna poole umbes 100 km, kuhu meil oli hotell broneeritud.Läksime siis kiire sammuga metroo poole. Nu see metroo oli ikka väga jube seest, Nii suur, õudne, massiivne. Seal oli palju moslemeid ja mustanahalisi ning mulle ei meeldinud seal üldse olla. Õnneks saime kohe metroo peale, mis viis meid järgmisesse metroojaama, kus me pidime ümber istuma, et sõita enda peatusesse, kuhu meil oli auto pargitud. See metroo peatus, kuhu sattusime, oli kõige hullem üldse. Seal liikus igasugust rahvast, Punt moslemeid ja mustanahalisi ja igasugust muud rahvust. Ma küll ei vihka otseselt kedagi kui nad minu vastu viisakad on, aga nu seal ma tõesti lootsin, et me leiaks kiiremini, millise metroo peale me peame minema. Seal oli kõik nii keeruline, et me ei saanud sellest aru. Mul oli juba nutumaik suus ausalt öeldes, sest ma kartsin, et me jäämegi sinna.Ma lihtsalt lootsin, et me pääseme sealt eluga.... meiega tuli rääkima üks poiss, kes soovis minna samasse peatusesse, kuhu meiegi. Kahjuks me ei osanud kumbki üksteist aidata, aga panime koos siis pead kokku, et sealt kuidagi ära saada. Tema õnneks oskas prantsuse keelt ja küsis abi, mis metroo peale me peame minema. Tuli välja, et ükski metroo ei lähegi enam sellest peatusest sellel päeval meie peatusesse Ta soovitas meil sõita üks peatus meie peatusest edasi, et siis sealt tagasi minna. Läksimegi siis metrooga üks peatus edasi meie sihtkohast. Kuna me ei teadnud, kuhu edasi minna ja kust perrooni alt me peaksime tagasi saama, siis selle ajaga sõitis meie metroo minema, millega me oleksime oma peatusesse saanud. Pidime pool tundi ootama siis järgmist. Mõtlesin endamisi, et kui ma tervelt koju pääsen, siis olen küll õnnega koos. Pääsesime õnneks ilusasti kohale ja jätsime hüvasti oma toreda jaapanlasest reisikaaslasega. Jalutasime oma parklasse ning sõit teise hotelli võis alata....
Kokkuvõtteks võin öelda, et Pariis oli vapustavalt ilus linn, aga kahjuks ma ei tundnud end seal absoluutselt turvaliselt ning mul on kahju, et see linn on selliseks muutunud. Seda on näha, et keegi ei allu korraldustele ja isegi politseil ei käi neist jõud üle. Prügi on ka igal pool ja inimesed on kurvad ja tõsised. Seda pinget on tunda seal linnas. Ma ei ütle, et kõik pagulased on halvad, aga nende sisseränne hävitab Euroopa.

Olen juba nädal olnud ilma suitsuta!!! Jeee J